Müts ja kaelus

No nüüd, kui külmakraadid on taandunud ja õues peaaegu sulaks keeranud, otsustasin endale kohe tõeliselt paksu mütsi kududa. Lõngaks sai Drops Polaris ja maadlesin lausa 10 ja 12 number varrastega. Väääga väsitav tegevus, eelistan iga kell peenemaid vardasuurusi. Esimene variant mütsist (Krentu barett) läks harutamisele, kuna see seisis laua peal täiesti iseseisvalt nagu kaigas. Ühtlasi tuletas see mulle meelde Õnne 13 Laine mütsi, no teate küll seda oranzi värvi. Peale harutamist jätsin järele vaid selle põõna ning aretasin sinna otsa sellise lillepoti. Nööbi leidsin ämma varudest, selline nostalgiline nõukaaegne mantlinööp. Peas on müts tõeliselt mugav ja istub tihkelt peas, ilmselt ka megasoe.
Kaeluses kasutasin ära hulgaliselt valgeid lõngajääke, mis peamine - soonikuosa on kootud angoorast. Nööbid on nagu kalliskivid, plastmassist muidugi.
Mõlemaid kudumeid lähen sel nädalavahetusel Soome Tahkosse testima!
P.S. Ja see iseenda pildistamine, et pildile ei jääks vaid nina-ja kõrvaaugud, ajab ikka kohutavalt naerma.