Pitsiline boolero

Boolero valmis ja uuele omanikule üle antud. Nüüd võin ka piltidega lehvitada, kus boolero siiski mu tütre seljas. Muster väikeste muudatustega Lana Grossa'st lõngaks Drops BabyAlpaca Silk. Kaunistuseks põimisin peenikest satiinpaela.

Kevadisi värve

Seoses lihavõttepühadega  tundsin täelikku puudust värvidest. Värviteraapiaks otsutasin natuke oma helmevarusid vähendada. Selle tulemusel tegin endale kohe mitmeid kulinaid erinevates värvides.

Kasutatud on nendes ehetes punast koralli, musta ahhaati, hulgaliselt swarovskeid ja vasest, messingust ja goldfilled ehteosasid.

Vasktraati mässisin ka, täiendasin seda fimo ja teiste komponentidega ning sellest sai pross.



Boolero algus

Valmimas on pitsiline eest seotav boolero sõbrantsile. Lõngaks imepehme Drops Baby Alpaca Silk (70 % Baby Alpaca ja 30% Mulberry Silk) punane nr.3609, varras 3. Olen küll pitssalle kudunud, kuid sellise pitsilise eseme kudumine on ka üsna keeruline, sest see venib peale märjaks tegemist tohutult. Ühe seljatüki juba harutasin, sest sinna oleks kaks, võib olla kolm inimest ära mahtunud.Nüüd tuleb varrastele tuld anda, sest inimestel on millegipärast ka kaks kätt.
Piilukas ise selline:

Tutimüts

Kuna eelmine kootud müts tundus juba liiga soe, mõtlesin, et kooks sellise vahepealse. Otsisin siis kapist lõngavarusid ja leidsin üksikud tokid musta Cervinia Mambo (100% uusvill) ja valget Filati Oslo (50% meriino ja 50% akrüül). Varrasteks soonikul 2,5 ja mütsil 4, silmasid 80 soonikuosas ja 160 mütsiosas. Muster on kujunenud palmikukeerdudest.
Tegelikult sai see müts ikka megasoe, kuna lõng põhimõtteliselt ju kahekordselt. Aga ma nii tahtsin endale tutimütsi, kuna sellist pole mul juba aastakümneid olnud. Ja tuti tegin kohe vägeva!

Müts ja kaelus

No nüüd, kui külmakraadid on taandunud ja õues peaaegu sulaks keeranud, otsustasin endale kohe tõeliselt paksu mütsi kududa. Lõngaks sai Drops Polaris ja maadlesin lausa 10 ja 12 number varrastega. Väääga väsitav tegevus, eelistan iga kell peenemaid vardasuurusi. Esimene variant mütsist (Krentu barett) läks harutamisele, kuna see seisis laua peal täiesti iseseisvalt nagu kaigas. Ühtlasi tuletas see mulle meelde Õnne 13 Laine mütsi, no teate küll seda oranzi värvi. Peale harutamist jätsin järele vaid selle põõna ning aretasin sinna otsa sellise lillepoti. Nööbi leidsin ämma varudest, selline nostalgiline nõukaaegne mantlinööp. Peas on müts tõeliselt mugav ja istub tihkelt peas, ilmselt ka megasoe.
Kaeluses kasutasin ära hulgaliselt valgeid lõngajääke, mis peamine - soonikuosa on kootud angoorast. Nööbid on nagu kalliskivid, plastmassist muidugi.
Mõlemaid kudumeid lähen sel nädalavahetusel Soome Tahkosse testima!
P.S. Ja see iseenda pildistamine, et pildile ei jääks vaid nina-ja kõrvaaugud, ajab ikka kohutavalt naerma.

Uus oskus. Uus sõltuvus?

Pühapäevasel päeval käisin õmblusteta albumi köitmist õppimas. Õpetajaks Viki, kes juba aastaid imeilusaid albumeid ja karpe teeb.

Minu esimene katsetus sai selline pronksjalt lilleline ja mõõdus A5. Ära sai proovitud kolm erinevat moodust lehti kinnitada. Kõige keerulisem on asja juures, et mõõdetud täisnurk ei ole pea kunagi täisnurk. Harjutamine teeb aga teatavasti meistriks, iseasi, kui palju sellisele albumile üldse kasutust leiaks. Ma pole juba aastaid fotosid albumisse lappinud, kõik on digitaalselt kuskil plaadil-pulgal jne.



Sõbrapäevaks

Kuna üle nädala pole midagi käsitöist teinud, siis sõbrapäevaks kudusin nüüd endale ühed imesoojad käpikud. Lõngadeks Drops Alpaca ja Airi angooradelt pärit valge ning koera seljast hall randmeosa. No nüüd peaksid soojad küll olema. Angoora kudumine ajab mind aga hullupööra turtsuma ja aevastama. Peale pesemist peaks see lõng vist ka turritama hakkama ja loodan, et ka see ebemeterohkus kaob. Kui kunagi kindad ära pesen,siis teen ka peale pesu pildi (kui muidugi suurt erinevust märkan).

Ilusat sõbrapäeva teile kõigile! Tore, et olemas olete!!!